Algas uus aasta ja Nõmmel on juba üle kuu olnud uus linnaosavanem. Istusin koos ettevõtjast ja kaitseliitlasest värske linnaosavanemaga maha ja esitas talle kümme küsimust. Vaatame, mis ta vastab? Head lugemist!
1. Olete ettevõtjana aidanud elule mitmeid edukaid ettevõtteid. Millest ajendatult tekkis mõte siirduda avalikku teenistusse ja poliitikasse?
Ausalt öeldes oli mul suur huvi ja „pisik“ ühiskonnas toimuvas kaasa rääkimiseks juba koolipõlvest saadik. Õpilasomavalitsuses ja hiljem Üliõpilaskondade Liidus olin nooruses kaunikesti aktiivne. Kuulun nende sekka, kes soovivad enda ning ümbritsevat elu paremaks muuta. Olen arusaamisel, et kui mingi asi pikalt silma riivab või tekitab küsimusi, et kas kuidagi paremini ei saa, siis on kaks valikut: kas leppida või proovida muuta. Mul kipub see teine variant domineerima. See on ka üks põhjus, miks mulle on poliitilise eeskujuna alati sümpatiseerinud Nõmme oma mees Lennart Meri.
Minus on soov midagi oma kogukonna heaks ära teha. Eks ma olen sellest lähtunud ka töös ettevõtjana. Kindlasti on minus säilinud piisav annus idealismi ning nooruslikku särtsu – seetõttu olengi täna siin.
2. Millal kolisite Nõmmele ja kuivõrd te siinseid probleeme tajute?
Nõmmel on väga eriline koht juba minu lapsepõlvemälestustes. Meil oli mitmeid peretuttavaid, kes siin vanades majades elasid ja toonane olustik jättis mulle väga salapärase ja kütkestava mulje. Nõmme on minu elus kogu aeg figureerinud, väikese huumoriga öeldes – elasin 18 aastat Tallinnas Nõmme teel ja ajateenistusegi tegin läbi Rahumäel.
Aga selgem soov siia elama tulla tekkis umbes 7 aastat tagasi. Nüüd juba neljandat talve olemegi õnnelikud nõmmekad!
Esimese ametis oldud kuu põhjal julgen öelda, et need mured ja rõõmud, millega linnaosa vanemana kokku puutunud olen, on olnud elanikuna teada siia kolimisest saati: talvine lumemaraton, kõnniteede vähesus, naabrite omavahelised väikesed nügimised, parkimismured ja ka see, et Nõmmel on seni vähe visiooni ja pikemat pilku olnud. Argiste toimetuste tuhinas tuleb mõnikord aeg maha võtta ja küsida, millisena näeme oma linnaosa näiteks aastal 2050.
3. Teil on 4 last, kuidas hindate meie linnaosa laste elukeskkonnana? Millised on peamised arengukohad?
Nõmme on laste absoluutne lemmik! Meile väga meeldib see metslinna olek. Jah – kõnniteid ei ole, aga see on ka omapärane ja romantiline. Rohelusest ja kohtadest kus matkata, kelgutada ja suusatada puudus ei tule.
Samas korralikke suuremaid mänguväljakuid võiks kindlasti rohkem olla. Nõmme võiks olla on koht, kus saab autovabalt ja tervislikult aega veeta, kus on lastel põnev ja vanematelgi tegevust.
4. Millised sotsiaalprobleemid on Tallinnas enim silma jäänud?
Ei saa me üle ega ümber liikumisraskustega inimeste ligipääsu probleemist – meil ei ole endiselt nende jaoks vajalikku taristut.
On hulk asju mis ei puuduta ainult Tallinna: mind riivab inimeste märkamatus ja hoolimatus teiste ning ümbritseva keskkonna suhtes.
Kahetsusväärselt suur hulk Eestis inimesi elab vaesusriskis – sellest on neil päevil ilmekalt kirjutanud näiteks Kadri Kõusaar Päevalehes.
Jagan nende seisukohta, kes ütlevad, et Eesti on viimase 30 aastaga teinud läbi kiire majandusliku arengu, mille käigus sotsiaalküsimused on paraku jäänud tahaplaanile. Täna on keskmine eestlane jõukam kui kunagi varem, seega tuleb pilk pöörata nende poole, kel on majanduslikult raskem (eriti teravalt joonistub see muidugi välja elektrihindade hüppelise kasvu juures).
Kõike seda tuleb jõukuse ümberjagamise protsessis, mille nimeks on riigieelarve, arvesse võtta. Ettevõtjana toetan ka seisukohta, et praeguses olukorras, kus on võimalik, peaks riik võtma laenu, et investeerida meie inimestesse: haridusse ja innovatsiooni.
5. Kui aktiivne kaitseliitlane te olete? Kas Kaitseliit on teie arvates piisavalt kaasajastatud ja rahastatud?
Kaitseliidus olen tegev olnud üle 10 aasta. Üldiselt proovin olla eeskujulik, käies 3-5 õppusel aastas. Väikesed lapsed peres on seda ajutiselt tugevalt pärssinud, kuid mullu sain oma 3 õppust ikka tehtud.
Teadmata täpseid numbreid ja riiklikke plaane, hindan Kaitseliidu üldist seisu rahuldavaks, kuigi ideaalist oleme veel kaugel-kaugel. Uus varustus viibib, kogu aeg on vaja vabatahtlikelt annetusi kampaania korras kaasata, et hädavajalikku tehnikat soetada ja remontida. Kuid siiski on areng viimase 5 aasta jooksul on olnud märkimisväärne. Usun, et oleme õigel teel ja areneme arvestatava kiirusega.
6. Mida arvate president Alar Karise seisukohast, et haridus on kõige tähtsam? Kuidas näete õpetaja rolli ühiskonnas?
See on nüüd kaunikesti filosoofiline küsimus, võta nüüd kinni mis elus kõige olulisem on – vahest inimlik armastus, hoolivus ja hingesoojus on haridusest tähtsamadki. Kuid hariduse roll ühiskonnas on selgelt väga oluline. Lasteaed ja kool vormivad noort inimest ääretult palju, seda eriti maailmas, kus vanematel on kiire, vanavanemadki käivad veel tööl ja lapsed on paratamatult paljuski pedagoogide suunata ja kujundada. See paneb õpetaja ühiskonnas võtmepositsiooni. Mul on kurb meel ja piinlik samal ajal, et õpetajate palga ja staatuse tõstmine on endiselt kännu taga kinni. Suurt rõõmu valmistab aga see, et neid inimesi, kes seda tööd missioonitundest nii suure südamega teevad, on meie hulgas väga palju. Õpetajad väärivad meie poolt palju suuremat tähelepanu ja austust. Peaksime senisest veel rohkem investeerima haridusse ja seda nii üksikisiku kui ka riigi tasandil.
7. Milline on olnud Teie enda koolitee?
Mina lõpetasin Tallinna Reaalkooli ning seejärel Tartu Ülikooli, kus õppisin avalikku haldust. Alma Mater oli minu jaoks rohkem silmaringi avardav keskkond, mitte kindlaks ametiks ettevalmistav asutus. Põhi- ja keskkoolis saadud teadmised matemaatikast, keeltest, kirjandusest jne. on olnud elus praktiliselt rakendatavad. Pean tugevat hariduslikku vundamenti elu alustamiseks väga oluliseks. Edasi õpime juba praktikas – kogu elu kestev õppimine. Ka linnaosa vanemana see tee jätkub.
8. Lisaks haridusele on edukuse juures oluline roll ka isikuomadustel. Kui palju see väide Teie puhul paika peab?
Olen seda meelt, et elus on väga suur roll juhusel ja võib öelda ka vedamisel. Hädavajalikuks osutub enda positiivne hoiaks. Niisamuti nagu valel ajal vales kohas olemine võib kaasa tuua ebasoovitavaid tagajärgi, on lugu ka õigel ajal õiges kohas olemisega. Minu elus on juhusel ning „jah“ ütlemisel olnud väga suur roll.
Suure hulga lähemate sõpradega saime tuttavaks põhikooli lõpus „Õpilasomavalitsuste arenguprogrammis“, kuhu kooli huvijuht mul enne kevadvaheaega minna soovitas. Ütlesin toonagi „jah“ ning olen endale selle eest tänulik. Sarnane lugu on olnud tegelikult ettevõtlusega – minu seos Saunumiga algas üsna tühisest kutsest sõbra poolt, et minna sauna tema sõbra juurde. Saunalavalt alla tulles oli idee ettevõtte loomiseks juba sündinud.
Usun, et kõik tuleb meie ellu põhjusega – oluline on sellel saatuslikul hetkel ära tunnetada, kas minna kaasa või mitte. Olen pidanud oluliseks oskust ja võimet näha end teise inimese rollis ja võõrastes kingades, mitta ainult enese mulli kinni jääda.
9. Kooli ajal mängisite korvpalli. Millist rolli mängib sport praegu Teie elus?
Kahjuks jääb sportimisele hetkel töö kõrvalt kahetsusväärselt vähe aega. Kuid Pääsküla raba jooksurajad on päris tuttavad ja jõusaaligi jõuan teinekord. Taasalustasin ka võitlusspordiga harrastamisega.
10. Väikeste laste isana on Teile tuttavad paljud lasteraamatud ja -laulud. Kuid millist kirjandust ja muusikat te ise eelistate?
Õnneks on Eestis tõesti väga palju lastekirjandust, nii et lugemist jagub. Meie pere suureks lemmikuks on valdavalt Andrus Kivirähki looming. Laste unejutuga on aga selline lugu, et kui mina hakkan lugema, siis hiljemalt teisel leheküljel haigutan ise suure suuga ja Une-Mati külas, lastel aga silmad endiselt pärani …
Mulle endale sümpatiseerib Indrek Hargla looming ja üldse ajaloolise alatooniga kirjandus. Sellised raamatud annavad võimaluse ajas rännata ja see on väga mõnus zen-tegevus.
Muusika osas kuulan popp-muusikat seinast seina: Queen, ABBA, Metallica, NOEP, Liisi Koikson ja teised.
Artikkel ilmus 14.01.2022 Nõmme Sõnumites